Meie Argielu · Topeltrõõm

Teine!

Ja ongi märkamatult möödas järgmine kuu viiekesi. Meie vastsündinutest on saanud täiesti omanäolised beebid. Tahaks öelda, et näevad välja nagu täitsa beebitüdrukud, aga tegelikult kui poiste riided selga panna, siis petaks ära küll 😀 No tegelikult olid neil ükskord seljas kenad roosalillelised bodyd ja ikka saime küsimuse, kas poisid või tüdrukud. Osadel beebidel on kohe täiesti tüdruku nägu, meie omadel on lihtsalt beebinägu 🙂 Aga sellegipoolest on nad kõige armsamad ja ilusamad kogu maailmas! 🙂

Endiselt kulgeme me üsna rahulikult. Ma armastan meie hommikuid. Kui ise olen puhanud, lapsed on puhanud ja kõht täis. Nad muudkui naeratavad ja vaatavad, kuidas nendega rääkida. Ma võin ükskõik, millest rääkida, nende jaoks on see ikka puhas kuld, mis mu suust tuleb. Muudkui vaatavad, kuulavad ja naeratavad 🙂

Alles ma muretsesin, et nad veel väga hästi pead ei hoidnud. Ikka võrdlen meie esimese lapsega, kes kõike hirmus vara tegema hakkas. Aga nüüd tõstavad ka tüdrukud oma pea juba kõrgele-kõrgele ja iga päevaga järjest paremini. Tänu sellele on neid nüüd lihtsam ka süles hoida ja vahest saan juba kaks korraga ühest toast teise transportida.

Nad oskavad juba asjadest kinni krabada. See pole küll veel haaramine, sest teadlikult nad seda ei tee, aga kui miski peo ligidale satub, siis kohe nad sellest kinni võtavad. Olgu see siis tekiserv või emme/issi juuksed või õe sõrmed või miski muu, mis käeulatusse satub. See on nii armas kui nad niimoodi millestki kinni hoiavad 🙂 Mäletan, et poiss hoidis vahepeal koguaeg söömise ajal minu pluusiservast kinni. No nii igaks juhuks!

Tasapisi hakkab ka iseloomu erinevusi välja tulema. Küsitakse küll, kas üks on rahulikum kui teine või üks magab paremini kui teine. Seda ma küll öelda ei saaks. Ühel päeval on üks parem magaja, teisel päeval teine. Rahulikud on nad mõlemad 🙂 Aga suurem tüdruk (veel 400g suurem) hakkab päris ruttu täitsa hüsteeriliselt nutma, kui kohe tema vaiksest nutust välja ei tee. Ja siis on ta veel tükk aega nii solvunud näoga. Seega tuleb kiirelt reageerida.

Mängukaared meie lastele ikka ei meeldi! No nad lihtsalt ei taha seal all olla. Ma aeg-ajalt ikka proovin, aga võib-olla on nad siis liiga unised või kõht tühi, miski igatahes ei meeldi. Tegelikult on neil seda ülevaloleku aega niigi üsna vähe. Ilmselt eelistavadki nad seda hoopis mind vaadates veeta, sest olen ju minagi kõige ilusam ja armsam. Vähemalt nende jaoks 😀

Igatahes ootan põnevusega, mida see elukuu meile uut toob. Varsti ei ole kaugel enam ka aeg, mil nad pöörama hakkavad. Kõhuli olles on nad juba selja peale kukkunud. Vehivad oma peaga nii hoogsalt. Diivani peale enam väga jätta ei julge. Põrandal on pidevalt nii ohtlik kui suur vend kodus on. Hakkangi välja mõtlema, kuidas neile meie niigi pisikesse elutuppa üks mõnus mängunurk tekitada. Järjest viskan mööblit elamisest välja, ainult et pole seda kuhugi panna. Ikka veendun selles, et meil on liiga palju asju! Missest, et ma juba päris paljudest asjadest lahti olen saanud. See tekitaski nüüd motivatsiooni midagi sorteerima minna enne kui beebid ärkavad 🙂 Ei, tegelikult lähen naudin hoopis sooja kohvi 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s