Lihtsalt Niisama

Kaisukaru on tagasi.

Oeh. Haigutan. Väsinud. Võiks arvata, et see ongi normaalne, et ma olen väsinud ja magamata, sest mul ju kodus peaaegu 5-kuused kaksikud. Aga ei. Nemad magavad öösiti väga hästi (ptui-ptui-ptui). Meil on hoopis üks poolekuuene tüüp, kes arvab, et kõige magusam uni on ikka emme-issi kaisus.

Ma olen sellest juba kirjutanud SIIN ja ka SIIN. Ning mulle hakkabki tunduma, et sel kaissu ronimisel on mingi muster. Iga kord algab see augustis ning teine hooaeg on detsembris. Eelnevad kogemused näitavad, et vahepeal vist läheb see siiski mööda, aga ma ei ole veel kirja pannud, kas iseenesest või kuidas. Ei mäleta kah…

Igatahes juba paar nädalat on meil üks kaisulaps olnud. See nädal oli nii hull, et ta ei olnud nõus isegi oma voodis mitte magama jääma. Kui mõned ühtud suutis Kaaslane ta voodiserval nii kaua istuda kuni ta magama jäi, siis mina eile seda ei suutnud. No tegelikult lõpuks ta ikka jäi jah, u kell pool 12. Selle aja jooksul jõudsin ma juba mitu korda närvi minna, mitu korda kööki minna koristama, diivani peale magama minna, last voodisse tagasi viia, seal voodipeal istuda, vaikselt minema hiilida ja ikka jälle tagasi minna.

See on niii keeruline olukord, mida teha… Otsisin ka google-st abi. Tuleks kuulata last ja aru saada, miks ta ei taha oma voodis magada. Meie omal on igasuguseid erinevaid vastuseid sellele. Ega ta suu peale kukkunud ei ole, tal on alati vastus olemas, mille peale me kohe midagi ei oska kosta… Näiteks ei saanud ta magada, sest ta joonistas oma voodi juurde tapeedile dinosaurused ja nüüd hakkas neid kartma.Siis ta ei saa magada, sest ta näeb unes koledaid asju. Eile küsisin, et kes teda järsku hammustanud on, et varem sai nii ilusti oma voodis magada ja nüüd ei saa – Jah, õues need putukad hammustasid, sellepärast enam ei saagi.

Tegelikult ma saan aru, et tal võib olla suurem läheduse puudus ka õdede tõttu. Kuigi me oleme koguaeg suured kallistajad-musitajad ja pikutame teleka ees kaisus jne. Tundub, et sellest jääb väheks. Ja ikkagi, mida siis teha? Kas peaks lubama tal meie kaisus olla vaatamata suurele unevõlale pärast seda või kaklema temaga IGA õhtu nii kaua kui ta uinub ja öösel ikka meile ronib…

Ma ise mõtlesin, et ei saa ju karistada last selle eest, et ta tahab emme-issi kaissu. Aga mõtlesin kasutusele võtta näiteks kalendri, kuhu saab märgi iga öö eest, mis ilusti oma voodis magas. See tundub ju natuke leebem variant. Ma olen tõesti lihtsalt täiesti nõutu! Täna hommikul mõtlesin, et äkki peakski tal laskma siis koguaeg meie kaissu tulla ja mitte ise sellest suurt numbrit teha, võib-olla see variant töötaks ja ta varsti enam ei tahakski…

Ei tea, ei tea… Igatahes loodan, et enne detsembrit ikka tuleb vahepeal jälle ka see aeg, kus ta kenasti oma voodis magama jääb ja hommikul seal ka ärkab 🙂

Advertisements

3 thoughts on “Kaisukaru on tagasi.

  1. On olemas selline probleemide lahendamise meetod lastele nagu Põngerjaõpe. Ehk siis lapse probleeme vaadatakse oskustena, mida pole veel omandatud, mitte probleemidena. Näiteks ninanokkimise asemel tuleks lapsel selgeks õppida taskurätiku kasutamise oskus. Kaisukarunduse asemel siis näiteks oma voodis magamise oskus?

    Meil on erinevate lastega olnud oskuste õppe katsetusi – öösel mitte pissimise oskus, ise teki peale tõmbamise oskus, rätsepistes istumise oskus jne. Viimane jäi väga venima, aga esimesed kaks olid VÄGA edukad (erinevatel lastel). Loomulikult mitte üleöö, aga siiski edukamad kui meie muud katsed samade teemade omandamiseks. Ja töötavad siiamaani!

    Raamatuid – kuidas seda kõike korraldada – on Ben Furman’i sulest mitu, meil on kodus see Minu armas marakratt http://www.apollo.ee/minu-armas-marakratt.html ja Põngerjaõpetus https://www.rahvaraamat.ee/p/p%C3%B5ngerja%C3%B5petus-lahendused-laste-probleemidele/42969/en?isbn=9789949272426 – mõlemad on läbi müüdud, aga raamatukogust saab. Mingi uuem raamat on tal ka. Raamatutes on hästi palju näiteid erinevatest situatsioonidest ja eri vanuses lastest, alates vist 2-aastastest, hästi inspireeriv!

    Samas pole see päris nii lihtne, et ütled lapsele, et õpi ruttu see oskus ära, vaid seal on erinevad sammud, mida koos lapsega läbi käia. Soovitan soojalt.
    Aga kui teie Kaisukarukesel siiski turvatundemure ei kao, soovitaksin lastepsühhi, kes küsib, kaua aega omaette veedate vanema lapsega, kui palju jagamatut tähelepanu ta saab, kuidas te teda igapäevaselt tunnustate jne.
    Homöopaat/antroposoofiline arst pakuks ilmselt sobiva tera, meile kunagi anti, kui väikse venna hooajal oli keskmisel (vist 3-aastasel) õel raske ilma kahetunnise käest kinnihoidmiseta uinuda. Meil oli veel see eripära, et mina sain juba pooletunnise käehoidmisega ta magama, aga issi sessioonid kestsid 2 tundi – nii kui laps magama jäi ja issi tasapisi kätt ära tõmbama hakkas, olid lapsukesel silmad klõps lahti ja kõik hakkas otsast peale, veel klammerduvamalt. Aga meil oli lisalahenduseks see, et lõputööd kirjutav issi võttiski tema jaoks õhtuti rohkem aega, kuna muidu tuli lapsel oma issivajadus kasvõi unetundide arvelt täis saada. Millalgi läks igatahes üle küll – ja nagu ikka, kui asi üle läheb, siis ülestähendused lõppevad, KUIDAS ja MILLAL probleem üle läks, sest probleemi ju enam pole. 😀

    Edu teile ja mõnusat põngerjaõpet alustuseks!

    1. Aitäh! 🙂
      Seda oskuste õpet olen tööga seonduvalt väga põgusalt uurinud, kuid pikemalt ei ole olnud aega süveneda. Peakski nüüd selle vist ette võtma 🙂

      1. Meile tutvustas seda üks lastepsühholoog, ta rääkis erinevatest juhtumitest oma praktikatest juurde ja kiitis, et väga suure tõenäosusega töötab.
        Head katsetamist 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s